Neli luuletust

Ruan Ji

tlk ja saatesõna Jaan Kaplinski

Sõnumitooja 21-22, 1989

Keset ööd ei saa und

tõusen tinistan qin´i

õhuke kardin – peeglis hele kuu

värske tuul puhub põue

üksik metshani häälitseb tühermaal

lind sidistab põhja pool metsas

lendleb ümber – vaevalt midagi näha

meel murelik süda üksildane kurb

***

Taevahobu tuleb loodest

tuleb sealt läheb itta

kevaded-sügised – pole pidet

rikkus-au – kuidas nad kestaksid

kirgas kaste varjab õied kaldal

kalk härmatis katab rohu väljal

hommik nagu ilus lapsepõlv

õhtu-loojak – vastik vanadus

sina pole sündinud kuningapojaks

mis saaks olla ikka ilus ja hea

***

Kaunite puude alla toov rada

idaaias virsikud ja ploomid

sügistuul pillutab hernevarsi

nüüd on närbumise aeg

lilleilu on otsa saamas

saalirusudel kibuvitsad ja pajud

istu sadulasse ratsuta minema

ära Läänemäe jalale

oma keha ei pea ise ülal

kuidas veel armsat naist-lapsi

kalk härmatis katab rohu väljal

aasta saab läbi ja öeldakse LÕPP

***

Üks päev ja jälle õhtu

üks õhtu ja jälle hommik

näost kaob endine jume

eluhingus raugeb ja kaob

põues keeb ja lõõskab

muutumised – üks teise järel

tuhandel toimetusel ei otsa ei äärt

mõtled-arutad – taipu ei jätku

jah kardad – viivu pärast

hingeke lendab keeristuulega kaasa

eluaeg käinud mööda õhukest jääd

kes teaks mis lõõmab su südames

Ruan Ji (210–263) on üks paljudest legendaarse kuulsuse saanud Hiina luuletajatest. Ta elas väga rasketel ja segastel aegadel pärast Han-impeeriumi lagunemist mitmeks vaenutsevaks riigiks. Valitsejad vahetusid kähku, nende tujud veel kiiremini. Rahu ja stabiilsusega harjunud inimestele tundus, et kõik, millesse nad olid uskunud, variseb kokku. Taoistidele, kes kogu aeg olid kuulutanud kõige muutlikkust ja ironiseerinud korralike kommete ning tõekspidamiste üle, sobis segane aeg paremini. Taoismis, eriti nüüd taasavastatud klassikus Zhuangzi´s leidsid lohutust ja inspiratsiooni haritlased. Nende ees seisis tüüpiline valik – kas võtta vastu pakutud ametikoht (vahel tähendas see umbes seda, mis meil parteisse astumine) või jääda elama erakuelu mägedes. Ruan Ji, kes hinge poolest kuulub pigem mäemeeste hulka ja on üks „Seitsmeks bambusesalu targaks” kutsutud literaatide kambast, valib ometi ametnikuelu. Ta väldib aga kõrget karjääri, mis mõnele mehele võimude vahetudes saatuslikuks sai, ja oskab parajal hetkel mängida narri. Kord ilmunud ta kõrgesse seltskonda ihualasti, teine kord pääsnud vastumeelsest kohustusest nädalate kaupa purjutades. Igatahes sai Ruan Ji paljudeks põlvedeks ekstsentriku kuulsuse. Tema luuletuste väärtus ei sõltu aga sellest. Neis leiame üsna tänapäevase inimese, keda pöörane aeg ahistab, kes ometi püüab teha midagi head, viskleb lootuse ja lootusetuse vahel, otsib lohutust viinast, muusikast ja religioonist, on aga viimaseks liiga skeptiline ja lahtine vaim, sugulane nendele taoistidele, kellele Tao on avarus, vabadus ja võimalus kogeda maailma teistsuguse, imelisena. Meile, kes me oleme ka pidanud eluaja käima õhukesel jääl, varjates seda, mis lõõmab südames, võiks Ruan Ji küllalt lihtne ja intiimne lüürika lähedane olla.