Armastusluulet

Rabindranath Tagore

Bengali keelest tlk Ingvar Luhaäär

Sõnumitooja nr 19-20, 1989

Ühes külas

Kui ei elaks me ühes külas, küll oleks see valus,

nüüd aga – ühine justkui hingata iga sõõm.

Kui hommikul linnud laulma hakkavad nende salus,

kohe sellest mu südames puhkeb rõõm.

Juba sel varasel tunnil lased kepsu lööma

oma talled; kui mõni neist

tuleb omatahtsi meie aeda sööma,

sülle võtan siis ja hellitan teist.

Meie küla nimi on Khondžona,

meie jõe nimi on Ondžona,

minu nime siin teavad kõik,

teda kutsutakse lihtsalt – meie Rondžona.

Elame siin päris kõrvu – tema sealpool, mina aga

näete, seal, ja meie vahel on vaid lauge künkaperv.

Nende salust mesilased vahel suminaga

siia lendavad, kui meelitab neid metsaserv.

Mööduvad meist õied palvelaevukestel

– nende paadisillalt lained siia tõid –

meie turul aga terve päeva kestel

nende lilli imetleda võid.

Meie küla nimi on Khondžona,

meie jõe nimi on Ondžona,

minu nime siin teavad kõik,

teda kutsutakse lihtsalt – meie Rondžona.

Nende põllul lokkab tihe lina,

meil sai kanep maha tehtud just;

nende väljal häilib aina sina,

meie põld täis erkjat rohelust.

Kui on tähed taevas nende maja üle,

meie üle puhub mahe tuul

ja kui kallab vihma pilvesüle,

maani kummardavad palmipuud.

Üks tulevikunägemus

Palun andeks, kui ehk nii mõeldes

olen liig suureline,

kuid mulle kangastus üks pilt...

Näen läbi ajavine

kauges tulevikus

õhtuhämaruses seitsmeteistaastasena su kuju:

üksi akna all istud,

mu värsse on lugeda tuju,

kuu taevas ujub.

Öö hingetõmme värsis on nii helav,

et minu kunagine hingus taas on elav.

Erutusest tõuseb-langeb su rind:

„Oh, oleks ta siin,

ta armastaks mind!”

Võpatad ööhäälist: „Ta tuli!”

Kõneled endale: „Ei, ta iial

ei koputa mu ukse taga,

tema jaoks aga

täna öösel mu aknas põleb tuli.”

Iludus

Oo Looja, kuis küll kaunis naisekehas

võid oma igavese ilu meile mõistetavaks teha!

Kui selge helendus on ilu selles naises,

kuis helgib rõõm ta armus ülemaises!

Kui eredad liaani värvid

ja kui mahe ojavulin

– neid nautima vaid siia ilma tulin?

Kui Lakšmi võtab tasa sinu käed,

ka kevadises vihmas õnne helendusi näed

ja püüdu kõrgemale, ülemaisesse:

kui naine, kes end nõnda näeb, ja see, kes naisesse

nii suhtub, kohtuvad ja liituvad, sel imel

ei ole tõesti inimkeelset nime!

Oo naine, kes sa minu kõrval seisatasid, lummatuna

ma nägin sinus kõigi saladuste kuma!