Alexander Staël von Holsteini mälestuskonverents Tõstamaal
11.-13. VI 1987 toimus Pärnu rajoonis Tõstamaal TRÜ idakeelte õppekabineti ning ajaloo ja semiootika labori korraldusel teaduskonverents, millega tähistati Tõstamaal sündinud kuulsa budoloogi Alexander Staël von Holsteini 50. surma-aastapäeva. Konverentsi põhitemaatika oli mahajaana tekstoloogia – valdkond, millele oli pühendanud oma elu A. Staël v. Holstein –, aga osa ettekandeid käsitles ka teadlase elu ja tegevust, samuti india teatri ja võrdleva usundiloo probleeme.
Avaistungi juhatas sisse konverentsi korraldava komitee esimees Linnart Mäll, kes avaldas arvamust, et A. Staël v. Holstein, kel on suuri teeneid nii vene kui ka rahvusvahelise indoloogia ja budoloogia arengus, on leidnud meie teadusajaloolastelt põhjendamatult vähe tähelepanu, mis on osalt tingitud pikka aega valitsenud ideoloogilis-konjunktuursest suhtumisest (näit. arvamus, et temal kui balti parunite seast pärineval emigrandil ei ole kohta nõukogude teadusloos). Ülevaate A. Staël v. Holsteini elust ja tegevusest andis allakirjutanu (lähemalt vt. „Looming“ 1987, nr. 5, lk. 712-713). NSVL TA Orientalistika Instituudi Leningradi Osakonna (OI LO) sektorijuhataja filoloogiadoktor Georgi Zograf kirjeldas OI LO kogudes talletatavat 180 üksusest koosnevat india käsikirjade kollektsiooni, mille A. Staël v. Holstein tõi kaasa 1904. a. India reisilt, ning tutvustas OI LO orientalistide arhiivi fondi nr. 51, kuhu on koondatud suurem jagu A. Staël v. Holsteini kohta säilinud dokumente (seni kahjuks põhjalikumalt läbi uurimata). Filoloogiakandidaat Aleksandr Martõnov (OI LO) kõneles mahajaana ideedest Lin Zhaoeni filosoofias, keskendudes teadvuse käsitluse ja teadvuse muutmise võimaluste probleemidele selle XVI saj. hiina filosoofi töödes. Esimese istungi lõpetas Valeri Androssov (OI, Moskva) ettekandega „Nagardžunism ja mahajaana suutrad“, mis tekstoloogilistele uuringutele tuginedes näitas, et suur osa II saj. elanud india filosoofile Nagarjunale omistatud tekste on tegelikult loodud II-IV saj. üksteisest sõltumatult eri traditsioonides eri autorite poolt. Neid kõiki ühendav maadhjamika koolkonna mõiste on kasutusele võetud märksa hiljem, tähistamaks tollal Indias eksisteerinud ideeliselt sarnaseid „õpetajalt-õpilasele“ traditsioone. Esineja koondas kõik need suunas nagardžunismi mõiste alla.
Konverentsi esimese päeva õhtupoolikul avati pidulikult Tõstamaa Keskkooli (endise Tõstamaa mõisahoone) pargis A. Staël v. Holsteini mälestustahvel. Aktusel Tõstamaa Keskkooli saalis kõneldi veel kord A. Staël v. Holsteini elust ja tegevusest. Rein Helme (AI) kritiseeris ettekandes „Baltisakslased ja eesti rahvuskultuur“ rohketele faktidele tuginedes meil kaua aega valitsenud üldistust baltisaksa aadlikest kui vaid „rahva rõhujatest“. Senisest rohkem vääriksid meie kultuuri- ja teadusloolaste tähelepanu nii Eestimaalt pärinevad maailmakuulsad teadlased ja rännumehed kui ka need kümned ja sajad kohalikud mõisnikud ja pastorid, kes mitme põlvkonna vältel uurisid omakasupüüdmatult eesti keelt ja kombeid, edendasid eesti põllumajandust ja talukultuuri, asutasid koole ja vaestemaju jne., rajades sellega teed eesti rahvuskultuurile. A. Staël v. Holsteini mälestuskonverentsis nägi esineja muu hulgas ka üht sammu baltisakslaste olemuse teadusliku analüüsimise teel.
Järgnes kohaliku rahvakunstiansambli kontsert.
Konverentsi teisel istungil 12. juuni hommikupoolikul kuulati ära viis ettekannet. Harri Ints (TRÜ) püüdis ettekandes „Kannatuse psühholoogilisest sisust“ psühholoogiliselt interpreteerida budismi üht keskset mõistet – kannatust (sanskriti duhkha) -, vaadeldes mõistet kahest aspektist: duhkha kui eksistentsiaalne kannatus ja duhkha kui inimese enda poolt loodud kannatus, mille põhjuseks on kõigi psüühiliste nähtuste ambivalentsuse mittemõistmine. Andrei Fesjun (OI) rääkis vanade jaapani ja hiina allikate põhjal „Buddha kehade“ kategooriast eksoteerilistes ja esoteerilistes süsteemides. Kolmel sanskritikeelsel põhimõistel dharmakaya, sambhogakaya ja nirmanakaya on hiinakeelses eksoteerilises kirjanduses terve rida alternatiivseid vasteid. Terminoloogilise variatiivsuse põhjust nägi esineja eeskätt sellele kategooriale omistatud soterioloogilises funktsioonis. Esoteerilistes tekstides esitatav skeem on märksa keerulisem, neis pannakse rõhku kõikide nähtuste vaatlemisele dharmakaya ilmingutena. Andres Herkeli (PTUI) teema oli „Pratityasamutpada kui eksistentsiaalsete mudelite loomise allikas“. Vladimir Ermani (Leningradi RÜ) „Tegevus budistlikus draamas“ vaatles india teatrikunsti tekkimise ja draamasüžee struktuuri probleeme seoses budistliku, eriti mahajaana traditsiooni osaga vanaindia kultuuri ajaloos, tõstes esile budismi olulist rolli rituaalse maailmavaate ületamisel, mis on vajalik eeltingimus teatrikunsti sünniks. Filosoofiadoktor Boriss Jerassov (OI) käsitles ettekandes „Universalismi ja vabanemise probleem ida religioonides“ religioonide võrdleva uurimise vajadust nimetatud seisukohalt. Ta vaatles universalismi ja vabanemise printsiipe kristluses, islamis ja budismis ning leidis, et eri religioonide puhul on nende suhe geneetiliselt erinev.
Õhtul saadi osa helilooja Sven Grünbergi esinemisest, kes mängis ja kommenteeris oma uuemat loomingut. Esineja ei salanud ida muusika ja mõtteviisi suurt mõju oma loomingule.
13. juuni hommikust istungit alustas filoloogiadoktor Tatjana Grigorjeva (OI) ettekandega „Budism ja jaapani kunst“, käsitledes budismi transformeerumist hiina ja jaapani kultuuris. Jaapani kunstis leidis budism esineja sõnutsi oma „varjupaiga“. Kõiki jaapani kunsti liike tähistati terminiga do – tee, kulg; kunsti mõisteti teena vaimsele kirgastumisele. Arvo Tõnisoo (FI) käsitles füüsikalise vaakumi mõistet kui budistliku filosoofia ühe keskseima mõiste sunyata ’tühjus’ analoogi. Filoloogiadoktor Lev Menšikov (OI LO) kõneles teemal „Lõuna-chan’i koolkonna lätetel: Wang Han-zhi ja Hui-neng“. Erinevalt muudest hiina budismi koolkondadest jäi chan’i koolkond, eriti selle lõunapoolne haru, sõltumatuks riiklikest institutsioonidest. Koolkonna eelkäija poeet Wang Fanzi (VI-VII saj.) vastandab oma loomingus ilmalikku eraklust mungaseisusele ja tunneb kaasa ametnikkonna omavoli käes kannatavale rahvale. Filosoofilises plaanis väljendusid lõuna-chan’i koolkonna ideed Huinengi (638-713) töödes, kes väitis, et Buddha-loomus on omane kõikidele olenditele, eitas keerukaid rituaale ja mungaseisust ning töötas välja laiadele rahvahulkadele vastuvõetavad eeskirjad, kuidas saavutada kirgastumist. Linnart Mälli ettekanne „Mida võib „Kasyapaparivarta“ anda budoloogiale?“ analüüsis mahajaana suutrat „Kasyapaparivarta“ (mille sanskriti-, tiibeti- ja hiinakeelse teksti publikatsioon ilmus A. Staël v. Holsteini toimetusel 1926. a. Pekingis). L. Mälli arvates on suutrat seni liiga vähe uuritud, aga teose tundmaõppimine rikastab oluliselt meie ettekujutust mahajaana tekkimisest ning täpsustab arusaamist sellistest mõistetest nagu dharma, bodhisattva ja sunyata. Filosoofiadoktor Vladilen Burovi (NSVL TA Filosoofia Instituut) ettekanne „A. Staël v. Holstein Pekingis“ andis teada, et A. Staël v. Holstein töötas 1918-1937 professorina Pekingi ülikoolis, kus luges vanaindia ajaloo ja religiooni ning budoloogia kursusi. Oma teadusliku tegevusega saavutas ta hiina õpetlaste seas suure autoriteedi. Ettekandes edastati A. Staël v. Holsteini õpilase prof. Yu Daoyuni mälestusi oma õpetajast ning A. Staël v. Holsteini kohta käivaid märkmeid hiina filosoofi Hu Shi päevikust.
Konverentsi viimasel istungil tehti kokkuvõtteid ja võeti vastu otsus, milles muu hulgas rõhutati seda, et märgatavaid teaduslikke tulemusi andnud konverentsi korraldamine sai teoks tänu TRÜ juures moodustunud mitteformaalsele budoloogide grupile, mis vääriks ka organisatsioonilist tunnustust üleliidulise tähtsusega budoloogiakeskusena. Otsustati hakata niisuguseid konverentse pidama perioodiliselt iga kahe aasta tagant. Rõõmuga võeti vastu A. Pirso ettepanek korraldada Staël-Holsteini päevi ka edaspidi Tõstamaal. Peeti otstarbekaks konverentsi ettekannete väljaandmist omaette teadustööde kogumikuna.
Märt Läänemets
Ülevaade on ilmunud ajakirjas “Keel ja Kirjandus,” nr 10, 1987.
