Khandhi lugu

tlk Arne Uusjärv

teos: Mahasiddhade elulood, Sõnumitooja nr 5-7 (29-31), 1990

Khandhi ehk Dhukhandha nimi tähendab kaks üheks tegijat. Ta elas kerjusena Ghandhapuras, pärines aga kojameeste seisusest. Alatasa korjas ta üles kõiksugu vanu riideräbalaid, õmbles ja kohendas neid ning pani siis selga. Ükskord tuli ta juurde üks täiuslik joogi ja küsis: „Kuidas sa saad elada sellises puuduses ja vilestuses? Kas poleks parem tegelda dharmaga?”

Tema vastas: „Kes annab minusugusele dharma-õpetust?”

„Mina annan,” lausus joogi, pühendas ta Tšakrasamvara[1] tantraõpetusse ning andis juhised loomiseks ja täiustumiseks[2] ning nende ühendamiseks.

Khandhi hakkas kujustama, kuid mõte riiete õmblemisest ei tahtnud talle rahu anda. Ta ütles joogile: „Mõtted segavad mind ja ei lase mul kujustada.”

Seepeale andis joogi talle juhised, kuidas need mõtted teeks võtta, ja lausus:

„Dharmad[3] on ju nõndasuses,[4]

õmmelda ei ole vaja

ega jumalaid ja mantraid;

seda mõistad – dharmas oled.”

Selle õpetuse järgi kujustades kaotas ta kõik: riiete õmblemise mõtte, jumalused ja mantrad dharma olemusse ning mõistis loomise ja täiustumise ning nende ühenduse tähendust. Kaheteistkümne aastaga saavutas ta mahamudra siddhi, viis täide olendite mõõtmatu sihi ja läks ära daakade ilma. Selline oli guru Khandhi lugu.