Avakõne

EAO esimehe Linnart Mälli avakõne III orientalistikapäevadel

Daamid ja härrad!

Mul on väga hea meel tervitada teid täna siin Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi nimel meie orientalistikapäevade avaüritusel – teaduslikul konverentsil. Sest orientalistika on eelkõige teadus ja orientalistika kui teadus suudab kõige paremini korrigeerida teed, mida mööda me Maailmakodanikeks saada võime.

Korrakem uuesti EAO „Sõnumitooja” avanumbris püstitatud lipukirja: „Olgem eestlased, olgem ka eurooplased, kuid saagem MAAILMAKODANIKEKS!” Mida see tähendab?

See tähendab peaasjalikult seda, et juba tänapäeva maailmas, rääkimata siis XXI sajandi maailmast, me ei saa enam jääda kitsalt orienteeritud kultuuripositsioonile, provintsiks vene ja lääneeuroopa kultuuride vahel. Maailm on juba praegu paljumõõtmeline tervik, kus seoseid üksikosade vahel üha vähem määravad geopoliitilised arusaamad ja viimaste aastasadade kultuurigeneetilised parameetrid. Teiste sõnadega, maailm ei ole enam see, mis ta oli isegi paarkümmend aastat tagasi. Seda mõistnud rahvad on juba suutnud imet teha, kusjuures ilma tühjajutuheietamiseta.

Võidakse väita: aga me pole veel eurooplasedki. Vastaksin: kes on, kes mitte. Kuid isegi see, kes veel ei ole, peaks aru saama, et praegu võib ka eurooplaseks saada alles siis, kui püütakse saada maailmakodanikuks. Tänapäeva maailmas lihtsalt ei ole teist teed, või kui, siis vaid rada, mis juhib provintsieurooplusse. See aga tähendaks kaugeks kolkaks jäämist, kus hardunult kopeeritakse isegi mitte metropoli, vaid lähima provintsikeskuse ajast-arust moodi ja kombeid. Kolgas on määratud väljasuremisele või parimal juhul hääbumisele.

Orientalistikateadus suudab seda näidata ja ta peaülesanne praegu meil on näidata just seda. Näidata ka seda, et inimene on püüelnud maailmakodanikuks juba tsivilisatsiooni koidikul. Ja näidata seda, et maailmakodanikuks ehk kosmopoliidiks olemises pole midagi halba. See oleks ka orientalistika üheks panuseks stalinismist jagusaamisel, sest Stalin arvas täpselt vastupidist.

Niisiis veelkord: „Olgem eestlased, olgem ka eurooplased, kuid saagem MAAILMAKODANIKEKS!” Muidu me rahvusena ei säili.

Tänan!

Intervjuu

Rohkem avatust, rohkem koostööd, rohkem üksteisemõistmist! (Intervjuu Naresh Modyga)

Enamiku eestlaste jaoks on India kauge ja eksootiline lõunamaa. Väga vähesed meist on sellel maal käinud ja ega vist indialasigi Eestisse eriti tihti satu. Teie olete Eestis elanud juba ligi paarkümmend aastat. Kas võite veel meelde tuletada, mida ja kui palju Te teadsite Eestist enne siia asumist? Kui palju üldse Indias Eestist teatakse?

Nüüd juba kindlasti rohkem, sest viimase aja poliitilised sündmused on pannud kogu maailma Eestile enam tähelepanu pöörama. Enda kohta võin aga küll öelda, et enne Eestisse tulekut teadsin ma temast väga vähe, praktiliselt mitte midagi. Ja vaevalt, et enamik indialasi Eestist rohkem teadis. Mingit infot Eesti kohta lihtsalt polnud. Teadsime hästi Nõukogude Liitu, Venemaad. Teadsime ka seda, et Nõukogude Liit koosneb paljudest vabariikidest, iga vabariigi kohta eraldi aga vaevalt muud peale nime, kui sedagi.

Millised olid Teie esimesed muljed Eestist?

Raske öelda. Esimestest muljetest on väga palju aega möödas. Esimeseks vahetuks elamuseks oli muidugi see, et siin on väga külm, sest sattusin esmakordselt Eestisse südatalvel, pealegi juhtusid olema väga külmad ilmad. Inimestega suhtlemist raskendas algul see, et ma üldse eesti keelt ei osanud. Sellele vaatamata on just kohtumistest inimestega jäänud kõige meeldivamad mälestused. Inimesed, kellega ma kohtusin, jätsid tõesti väga hea mulje oma käitumiskultuuri, hingesügavuse ja spontaansusega. Oma esimeste muljete põhjal ei saa ma küll öelda, nagu oleksid eestlased külmad ja endassetõmbunud. Mis mind aga häiris ja siiamaani häirib, on see, et linnapilt (nii Tartus kui ka mujal) on üsna hall ja üksluine. Seda eriti õhtuti, kui kesklinnas puudub igasugune elu. Ei tööta kohvikud ega ärid, ei ole valgusreklaami, ei liigu inimesi. Elu on nagu välja surnud. Ma algul arvasin, see ongi eesti linnade omapära. Hiljem olen aga leidnud, et enam-vähem sama pilt on kõigis sotsmaades. Linnad mujal maailmas pakuvad selles osas hoopis teistsugust pilti. Meeldiv ja üllatav vastuolu Eesti linnade hallide, luitunud ning süngelt vaikivate majade puhul ilmneb aga siis, kui neisse majadesse sisse astuda, sest väliselt nii kõledes majades on väga kenad, korralikud ja kultuursed kodud täis soojust ja külalislahkust.

Mis on Eestis selle aja jooksul muutunud, mil Te siin olete elanud?

Silmaga nähtavaid muutusi on üsna raske esile tõsta. Tuntav allakäik on muidugi igapäevaelu tasemel, eriti toidu ja tarbekaupade osas. See on asi, millega paratamatult peab iga päev kokku puutuma, seepärast annab see end ka rohkem tunda. Loomulikult ei saa tähele panemata jätta viimase paari aasta jooksul toimunud üldist vabanemist ja elavnemist. Kõige tähtsamaks pean ma aga siiski seda, et väga paljud inimesed, vaatamata ületatud raskustele (ma ei mõtle niivõrd majanduslikke raskusi, kuivõrd kõikvõimalike vabaduste piiramisi), ei ole lasknud end võimu poolt jalge alla tallata, ei ole vaimselt degradeerunud, vaid on jäänud sisemiselt vabadeks ja avatuiks.

Kas pole tulnud mõtet Indiasse tagasi minna?

Mõtete eest ei pääse keegi. Teine asi, mida ei saa arvestamata jätta, on aga see, et kapitalistlikus maailmas peab sul olema piisavalt soliidne alus, kust peale hakata. Nullist alustada on väga raske, eriti arengumaades. India aga kuulub paraku arengumaade hulka. Pealegi on India suurlinnades (olen pärit Bombayst, seal elab ka palju mu sugulasi) elukallidus väga tõsine probleem. Indiat olen ma siin elatud aja jooksul külastanud kahel korral.

Eestlased tavatsevad kõiki indialasi kutsuda hindudeks. Kas see on õige? Kas näiteks Teie olete hindu?

See ei ole õige. Kõikide indialaste nimetamist hindudeks võiks võrrelda sellega, et kõiki Nõukogude Liidu elanikke nimetatakse venelasteks. Siin on aga veel erinevus selles, et hindud ei ole üldsegi rahvus. Hindudeks nimetatakse hoopis kõiki hinduismi usu poolehoidjaid. Hindusid on Indias küll väga palju, kuid siiski pole kaugeltki kõik indialased hindud. Samal ajal võivad hindud olla väga eri rahvuste esindajad. Mina ise ei ole hindu. Rahvuselt olen gudžarati, suur osa gudžaratidest on aga džainīstid, nii ka minu suguvõsa.

Kas gudžaratid on suur rahvas?

Gudžaratte on umbes 30 miljonit. Seega eestlastega võrreldes suur rahvas. Indias on aga veel palju suuremaid rahvaid. Meil on oma Gudžarati osariik.

Teatavasti oli Mahatma Gandhi Teie rahvuskaaslane. Kas gudžaratid tunnevad selle üle kuidagi erilist uhkust?

Ei saaks öelda. Gandhi ise ei tõstnud kunagi esile, et ta just nimelt sellest rahvusest on, vaid pidas ennast eelkõige indialaseks. Niisamuti nimetatakse Gandhit kõikjal Indias india rahva Isaks. Naeruväärne oleks, kui gudžaratid järsku leiaksid, et Gandhi on neile rohkem oma, kui muule Indiale. Indias lihtsalt pole selliseid rahvustevahelisi vastuolusid, kus üks rahvas oleks teise poolt alla surutud. Seega pole ka ühelgi rahval põhjust end teistest paremaks pidada, ükskõik kas siis enda hulgast pärit suurmeeste või millegi muu ettekäändel. Gandhi üle tunneb uhkust kogu India.

Kuidas on Indias üldse keele- ja rahvusprobleemid lahendatud? On ju India, nagu Nõukogude Liitki, paljurahvuseline maa?

Nagu ma ütlesin, Indias väga teravaid rahvustevahelisi probleeme ei ole. Indias on küll kaks üleriigilist riigikeelt – hindi ja inglise keel, kuid samal ajal kehtib igas osariigis riigikeelena ka vastava osariigi põhirahvuse keel. Keeleprobleemide lahendamine käib osariigi tasemel. Kooliharidus on kõigil vabalt valitav kas vastava osariigi keeles, hindi või inglise keeles või mõnes muus keeles. Suur osa indialasi (välja arvatud Lõuna-Indias) oskab hindi keelt, kõik haritud indialased oskavad inglise keelt. Mõningaid vastuolusid keele pinnal on siiski olnud. Keskvalitsus on need enamasti lahendanud mõistlike kompromisside teel. Näiteks pidi inglise keel algul jääma India riigikeeleks vaid üleminekuperioodiks, 25 aastaks peale vabariigi väljakuulutamist. Kui arutati seaduseelnõud inglise keele kui riigikeele staatuse kaotamise kohta, astusid sellele vastu lõunapoolsed osariigid, kus valdav osa elanikest kõneleb draviidi keeli. Draviidi keeled aga kuuluvad teatavasti hoopis teise keelkonda, kui hindi keel. Samal ajal on inglise keele mõju Lõuna-Indias tugevam. Nii jäigi inglise keel edasi India teiseks riigikeeleks, kuna lõunapoolsed osariigid nägid selles teatavat kaitset hindi keele liigse surve eest nende rahvuskeeltele. Ma arvan, et India ei ole sellega midagi kaodanud. Lisama peab, et väikerahvaste tahtlik ja sihikindel allasurumine või nende õiguste piiramine rahvuslikul pinnal on Indiale küll täiesti võõras.

Viimasel ajal on mitmed Aasia riigid, eriti Kaug-Ida regiooni maad, hakanud maailmas üha tugevamat majanduslikku ja poliitilist mõjuvõimu omandama. Kuidas Te hindate selles plaanis India praegust seisundit ja perspektiive?

Oma piirkonnas, s.o. Lõuna-Aasias, on Indial juhtiv positsioon. Suurriigina on tal ka maailma mastaabis arvestatav sõna kaasa öelda. Indial on võimalik ajada märksa iseseisvamat poliitikat, kui näiteks Jaapanil, kes siiski sõltub poliitiliselt üsna tugevasti Ameerika Ühendriikidest, ning Hiinal, kes on jäänud kommunistlikuks riigiks. Majanduselus järgib India viimasel ajal küllalt palju Hiina ja Lõuna-Korea mudelit. Ka Indias on loodud tollivabad piirkonnad, kus laialdaselt väliskapitali rakendades toodetakse põhiliselt ekspordiks. Indias arenevad hoogsalt kõrgtehnoloogial baseeruvad tootmisharud, eeskätt peenmehaanika, elektroonika ja kergetööstus. Küllalt tugev ja väljaarendatud on omamaine tehniline kaader. Kuigi varasematel aastatel on Nõukogude Liit tarninud Indiale hulgaliselt rasketööstuse materjale, on kahe maa kaubavahetuse saldo praegu kaldunud India kasuks. Seda peamiselt tehnoloogiate, kergetööstusmasinate ja tarbekaupade osas.

Olete Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi liige. Kuidas ja kui palju tegelete orientalistikaga?

Arvan, et olen oma olemuselt orientalist ja mõtetes tegelen Oriendiga pidevalt. Praktikas piirdub minu orientalistikaalane tegevus hindi keele algkursuse õpetamisega Ülikoolis.

Kuidas Te hindate Eesti-India kultuurisuhteid?

Suhted ei ole kaugeltki piisavad. Kui Eestis Indiast veel üht-teist teatakse, siis Indias Eestist küll vaevalt midagi. Viimase aja seisu ma India poole pealt muidugi ei oska kuigi täpselt hinnata. Kuid ka Eestis on, niipalju kui ma olen tähele pannud, ettekujutus Indiast valdavalt üsna pealiskaudne. Teatakse Indiat kui tervikut, ei teata, et Indias on samuti väga palju erinevaid rahvaid, maid, kultuuritraditsioone. Siin võiks väga palju anda sidemete arendamine sõpruslinnade kaudu. Näiteks võiks Tartul olla mitu sõpruslinna India erinevatest osariikidest. Nõnda saaks delegatsioonide vahetamise ja otsesidemete kaudu ettekujutuse India eri piirkondade iseärasustest. Suhtumist Indiasse varjutab Eestis paraku ka liig europotsentristlik maailmavaade. Tuntakse ja tahetakse tunda ikkagi vaid euroopalikke ja euroopalähedasi kultuure. Läänes on aga just India filosoofilise pärandi vastu suur huvi. Arenemas on väga huvitavad sünteesimomendid.

Mida Te arvate Ida ja Lääne suhetest laiemas kontekstis?

Arvan, et erinevate kultuuride ja filosoofiate süntees on väga vajalik. Idale on tarvis rohkem euroopalikku teaduslik-loogilist mõtlemislaadi, et arendada välja oma tehnoloogiline kultuur ja kaitsevõime. Sest ainult nende abil on võimalik säilitada iseseisvus ja rahvuslik kultuur ning olla konkurentsivõimeline tänapäeva maailmas. Läänele on tarvis Ida mõtteviisi eeskätt inimese sisemise maailma ja inimsuhete valdkonnas. Läänes ollakse hingeliste suhete osas liiga materialistlikud ja omakasupüüdlikud. Võidakse olla näiteks teise inimesega aastaid lähedastes suhetes, siis aga need täielikult katkestada, sest leitakse, et seda inimest pole enam tarvis. Või luuakse ajutisi ja pealiskaudseid suhteid puht omakasu eesmärgil. Ida mõtteviis võiks Lääne inimesele õpetada õnne leidmist iseenda seest, sõltumatult ümbritsevast maailmast, ning sellise materialistliku lähenemise ületamist inimsuhetes, enamat sallivust, ohvrimeelsust ja kohusetunnet.

Konverentsi ülevaade

Orientalistikapäevad 1989

Indrek Ude, Harri Ints

Mao-aasta kuuendal päeval, 11. veebruaril viis minutit enne 11 oli enamus Tartu Ülikooli Raamatukogu konverentsisaali toolidest hõivatud. Sumiseti tavapärasest vähem, kuid vaikset elevust oli siiski tunda. Tähelepanu kõitis EAO infolehe „Sõnumitooja” värske esiknumber, mille lugemine andis algavale konverentsile soodsa eelhäälestuse. Orientalistikapäevade avatakti lõi Linnart Mäll, kelle sõnavõtt on trükitud avalehel.

Esimese esinemise au selgitas konverentsi esimese poole juhataja Leo Normet. Kindlakäeliselt lõikas ta lahti kinnise ümbriku ja Andres Herkel alustas ettekandega „Budism – pessimistlik või optimistlik õpetus?”. A. Herkel refereeris peamiselt sajandialguse budoloogide uurimusi, kes üritasid Buddha õpetust paigutada euroopaliku teaduse dualistlikku mõõtkavva. Selgus, et võib küll uurida nii budismi pessimismi kui ka optimismi, kuid tänapäevane budoloogia sellisest küsimuseasetusest enam lähtuda ei saa.

Budoloogiaajaloost tänapäeva toimus Harri Intsi mõtisklus „Meeletervendamise võimalikkusest”. H. Ints vaatles budismi meeletervenduslikku külge. Ta küsis, kas psühholoogiline teadmine või budistliku psühholoogia seisukohtade tundmine viib otse meeletervendusele? Ja hoiatas, et konstateeriv teadmine ei ole veel mõistmine. Edasi küsis ta, kas meeletervendus on millegi hävitamine-kaotamine? Ja vastas, et tegeledes ahistusseisundi hävitamisega, viibib inimene tegelikult selles seisundis edasi. Pääs on ahistuse ületamises mõistmise läbi. Aga ikkagi, mis siis takistab meelestatust meeletervendamisele? Hirm mõistmise eest! H. Ints rõhutas, et eriti tähtis on meeletervenduse läbiviija (psühhoterapeudi) isik, kelle meel ei tohi olla ahistatud-pärsitud.

Mart Helme vaatles kristluse Jaapanisse jõudmise lugu. 1549. a. saabusid portugallastest jesuiidi misjonärid. 1582. a. oli Jaapanis 200 kirikut. Võitlevate riikide ajajärgul soodustasid kristluse levikut jesuiitide pakutud arstiabi ja tulirelvad. Kristlus muutus populaarseks ja portugallastele lisandusid Inglise ja Madalmaade protestandid ning Hispaania katoliiklased. Kuivõrd Euroopast saabunud kristlased segasid end poliitikasse, siis anti 1587. a. määrus, mis nad Jaapanist pagendas. 1614. a. keelati ristiusk üldse, 1630. a. kristliku kirjanduse Jaapanisse toomine, 1630–33 pidid lahkuma kõik välismaalased. M. Helme märkis, et vastupanu kristlusele lähtus neokonfutsianistlikust ideoloogiast. Tänapäeval on Jaapanis ca 1 miljon kristlast.

Peeter Olesk kõneles „…Noor-Eesti” põlvkonna Oriendi-huvist”. Meile on põhjalikult teada Noor-Eesti Euroopa-käsitlus, kuid sellest on vähe, et avada täielikult Noor-Eestit. Vaieldamatu tõsiasjana tuleb kinnitada nooreestlaste suundumust Orienti. Nende huvide taustaks oli orientalistika üldine elavnemine sajandivahetusel. Selles kontekstis andis nende Oriendi-lähenemisele tooni inimese eetilisuse käsitlus. P. Olesk ei jätnud ütlemata, et materjali läbitöötamine on tohutult tülikas, kuid siiski vältimatu, kui me tahame nooreestlastes täielikult selgusele jõuda. Ettekande lõppu tõi ta kahtlusenoote: „Kas Noor-Eesti Oriendi-haare oli süsteemne, väljaarendatud, või on see üksnes meie lähtealus.”

Pärast vaheaega anti käärid, kinnised ümbrikud ja mikrofon Andres Ehini valdusse. Jätkas Tarmo Kulmar ettekandega „Mõjutussüsteemid totalitaarses riigis”. Mõjutus on teadlik tegevus, mille eesmärgiks on soovitud muutuste esilekutsumine antud objektis. Mõjutussüsteem totalitaarses riigis on iseloomustatav kui rituaalne vägivald. Teadus on selles süsteemis surutud riigivõimu teenistusse, mistõttu prevaleerib müüdilisus. Kuna totalitaarne riik on võõrandunud eesmärgiks omaette, siis tegeleb selline riik pideva enesestimulatsiooniga. Ainult ennast stimuleerivad süsteemid aga kulutavad end läbi ja lakkavad varem või hiljem olemast.

Ülo Valk kõneles muinasjutu „Vaenelaps käoks” (AT 720) usundiloolisest taustast. Ihu, hinge, elujõu seostamine skeleti või inimese üksikute luudega, mis on muinasjututüübi AT 720 tuumaks, on inimkonna vanemaid uskumusi. Näiteks laplased uskusid, et kui surnu luud katki murda, siis ei saa hing uues ilmas uut ihu. Ü. Valk oletas, et AT 720 lähtekohaks on Põhja-Euraasia kultuurivöönd. Muinasjutu lõplik kujunemine toimus aga indo-euroopa rahvaste juures, kus erinevad šamanistlikud kultuurid kokku puutusid.

Konverentsi lõpetas Linnart Mäll ettekandega „Kaamasuutra” tõlkimise probleemidest. „Kaamasuutra” tekst on kirja pandud 2. saj. Vātsjajana poolt, selle kommentaarid aga (hakkavad peagi ilmuma „Vikerkaares”) 13. sajandil. Vahepealne islami ekspansioon Indias pärssis sealseid kultuuritraditsioone. Ka kaama kui üks kolmest elusihist oli indialastele selleks ajaks suhteliselt võõraks jäänud. 13. sajandi kommentaatorid püüdsid seda taas mõistetavaks muuta. 1930-ndatel aastatel hakkasid Lääne orientalistid aru saama, et kommentaaridesse tuleb suhtuda ettevaatlikult, neist ei saa lähtuda „Kaamasuutra” tõlkimisel, kuna nad sisaldavad ju eelkõige oma ajastu nõudeid. „Kaamasuutra” keel on raske, et teos kuulub stiili poolest puhtteaduslike traktaatide hulka. Subjektiivsetest tõlkeraskustest tõi L. Mäll esile selle, et teksti tuleb antud olukorras eestindada osade kaupa järjejuttuna, mis raskendab tõlketeksti kui terviku korrastamist ja ühtlustamist. Ilmselt liig enesekindlatele harrastustõlkijatele oli mõeldud meeldetuletus, et tõlkimisel on esmane ikkagi oma emakeele tundmine, teiseks on väga oluline orienteerumine aines ja alles kolmandal kohal tõlgitava keele valdamine.

Teise päeva, 12. veebruari hommikul koguneti Ülikooli peahoonesse simpoosionile „Ida traditsiooniline kultuurimudel ja nüüdisaeg”. Sümpoosioni juhataja Peeter Olesk esitas lätteteesid: (a) kui me vaatleme Ida kultuure ja nüüdisaega, siis kuidas minna pragmaatiliselt lähenemiselt fundamentaalsele alusele; (b) teadmiste vahendatuse ületamise probleem ehk kuidas kõrvaldada sekundaarsetest allikatest tingitud häiritus; (c) kuidas diagnoosida Idasse suhtumise kaudu nüüdisaega. Vestluses osalesid Peeter Olesk, Leo Normet, Jaan Kaplinski, Peeter Vähi, Madis Kõiv, Andres Ehin, Ivar Kull, Priit Heinsalu, Linnart Mäll, Ülo Valk, Haljand Udam, Harri Ints, Eduard Parhomenko, Rein Põllumaa, Tõnu Randla. Aeg-ajalt kalduti üldteoreetilistelt teesidelt nüansirikastesse konkreetsustesse, mistõttu arutelu rikastus mitmete meelt erutavate kõrvalliinidega.

Nagu juba kombeks saanud, lõpetati ka seekord esteetilise pärastlõunaga Ülikooli klubis. Mediteerisid Jaan Kaplinski (Lin-ji teemadel) ja Mart Helme. Sven Grünberg oli kaasa toonud heliplaate, kus india muusikud mängisid euroopa viiulil ja kitarril india klassikalist muusikat. Saali vapustas Andres Ehini kõuehääl, mida mahendasid india tantse tantsivate eesti tüdrukute jalavõrutilinad. Õhtu lõpuks kutsus „Vanemuise” draamastuudio kuud vaatama – Rein Raud oli tõlkinud No-etenduse „Mahajäetud Vanake”.

Jäägem ootama hobuse-aasta orientalistikapäevi!

Lugemiskilde

Budismist

„Mis […] on budism, mida ta endast kujutab? Sellele küsimusele vastamine pole just kerge ülesanne, sest […] budism pole üksnes religioon, vaid terve omapärane kultuur, mis tekkis Indias ja levis hiljem paljudes Aasia maades, võttes vastu palju erinevaid vorme. Sõna „budism” budistid ise ei tunne, see on eurooplaste poolt väljamõeldud metatermin. Kuigi budismiga tähistatut on peaaegu võimatu piiritleda, võime me oma ülesannet lihtsustada, püüdes kirjeldada seda, mis on budistliku kultuuri aluseks – Siddhārtha Gautama Buddha õpetust.”

Buddha („Virgunu”, „Kirgastunu”) oli esimesi humanismi-idee kuulutajaid maailmas. Ta ei andnud inimestele käsusõnu ega hirmutanud neid Jumala viha ja kättemaksuga olnud ja olematute pattude eest. Buddha õpetus oli lihtne ja inimlik: inimesed, kes loodusest on loodud maailma kannatama, võivad just tänu oma inimeseks olemisele seda kannatust vähendada ja ületada. Selleks tuleb endas kasvatada mõistmist ja kaastunnet kõigi olendite vastu. Dhammapadas on lihtsalt ja lühidalt esitatud Buddha õpetuse põhitõed:

• „Halbade tegude vältimine, hea tegemine, meele selitamine – see on kirgastunute õpetus.” (XIV, 183)
• „Leebus, vägivaldsusetus, Prātimokša järgimine, mõõdukus söömises, eraklus, kõrgete mõtete poole püüdlemine – see on kirgastunute õpetus.” (XIV, 185)
• „Saja aasta pikkusest pahelisest ja süvenemata elust on parem üks päev vooruslikkust ja süvenemist.” (VII, 110)
• „Kõike talitsev bhikšu pääseb kõigist kannatustest.” (XXV, 361)

Buddha õpetas, et vaimse täiustumise teel on esmatähtis vaevanägemine iseendaga, halbade harjumuste ületamine ja teatud positiivsete meeleseisundite kasvatamine. Vaimselt täiuslikuks ei tee mingite kokkuleppeliste väliste tunnuste omandamine, vaid sisemine suundumus, eeskätt oma meeleolude valitsemine.

Dhammapada õpetussõnad esitavad Buddha õpetust hinajaana („Väike sõiduk”) redaktsioonis. Meie ajaarvamise hakul tekkis hulk koolkondi, kes nimetasid end üldnimega mahāyāna („Suur sõiduk”). Mahāyāna tekstides antakse Buddha õpetusele avaram, loovam, aga ka sügavam mõtestatus. Esile tõstetakse erilist inimtüüpi – bodhisattvat („virgumisolend”), kes, olles saavutanud vaimse kõrgseisundi, loobub vabatahtlikult isiklikust vabanemisest ja pühendab end täielikult teiste olendite avitamisele, võttes vajaduse korral enda peale rängimad kannatused, kui see vaid olenditele kasu toob. Vimalakīrti-suutras või teistes mahāyāna tekstides kirjeldatakse bodhisattvate avarat tegevust ja kaastunnet.

Mahāyāna traditsioonis on aga loodud ka hoopis teistlaadi tekste, mis kujundlike vahenditega suunavad inimese teadvust vaimse virgumise suunas. Üks selliseid on Sukhavātīvjūha-sūtra („Õnneliku maa suutra”), kus mütopoeetilise visioonina kirjeldatakse buda Amitābha maad kaugel läänes.

Suutrates esitatud Buddha õpetust on paljud mõtlejad juba väga vanal ajal uurinud, seletanud ja edasiarendanud. Kuulsamaid budistlikke õpetlasi oli II sajandil elanud Nāgārdžuna. Väikest valimikku tema aforismidest, mis on koondatud teosesse Pradžnjādanda („Tarkusemalk”), on võimalik ka eesti keeles lugeda. Toome siin ära vaid mõned:

• „Suure arvu heategude hinnaga oled omandanud oma kehalaeva. Kuni see pole purunenud, ületa kannatuste ookean.”
• „Kuulake kõik seda õpetust, ja kui olete kuulnud, siis pidage meeles: mida te ei soovi iseendale, seda ärge tehke teistele!”
• „Kui sa ka kogu elu tapaksid, ei vähene sellest vaenlaste arv. Kui sa aga oled tapnud oma viha, siis oled tapnud tõelise vaenlase.”

Mõni sajand hiljem elanud suur mahāyāna õpetaja Śāntideva on oma teoses „Bodhitšarjāvatāra” kirjeldanud bodhisattva vaimse arengu teed astmete kaupa, alustades patukahetsusest, rõõmust heategude üle ning lõpetades meele ohjeldamise ja teiste abistamisega:

Tõlgitud teosest

Vātsjajana „Kaamasuutra” (II ja III peatükk)

II peatükk: Kolme elueesmärgi täideviimine

1. Inimene, kes elab sada aastat, jagagu endale ettenähtud aeg kolme ossa nii, et need oleksid üksteist kahjustamata üksteisega seotud.
2. Lapsepõlves pühendugu ta arthale, milles olulisim on teadmiste kogumine.
3. Noorpõlves aga kaamale.
4. Vanaduses dharmale ja mokšale.
5. Kuid et elu võib tegelikult palju varem lõppeda, siis pühendugu ta neile kõigile vastavalt olukorrale.
6. Ometi oldagu suguliselt kasin niikaua, kui kogutakse teadmisi.
7. Dharma on õpperaamatute (śāstra) poolt ettekirjutatud ohvririituste ja muu selletaolise teostamine…
9. Artha on teadmiste, maa, kulla, loomade, teravilja, majapidamisriistade ja muu selletaolise hankimine ja hangitu rohkendamine.
11. Kaama on hinge (ātman) poolt ühteköidetud ja meele (manas) poolt valitsetud kõrva, naha, silma, keele ja nina reeglipärane positiivne toimimine oma võimevaldades.
12. Kuid eriti on kaama see viljakas eesmärgipärane nauding, mis sünnib armuühenduses…

(Teises peatükis käsitletakse põhjalikult ka oponentide arvamusi ning antakse vastused materialistlikele ja fatalistlikele vaadetele.)

III peatükk: Vajaminevate teadmiste loetlemine

1. Inimene peaks uurima „Kaamasuutrat” ja sellega seotud teadmisi, nii et need ei teeks kahju dharmale ja arthale…
14. Tütarlaps õppigu üksinduses ja vargsi kuuskümmend nelja kunsti, mis aitavad õpitut rakendada.
16. „Kaamasuutraga” seotud kuuskümmend neli teadmist on järgmised: laul, pillimuusika, tants, joonistamine, laubamärkide tegemine, riisist ja õitest ridade kujundamine, lillede paigutamine, huulte värvimine, põranda katmine kalliskividega, voodi ülestegemine, veemuusika, vee pihta löömine, erinevate vigurite tegemine, pärjapunumine, juuste ja palmikute sättimine, rõivastumine, kõrvade kaunistamine, lõhnaainete kasutamine, ehete külgeriputamine, võlumine, Kutšumāra nipid, käteosavus, erinevate toitude valmistamine, jookide, mahlade ja vürtside lisamine, õmblemine ja kudumine, sõnamäng, keelpilli ja trummi mängimine, mõistatamine, etlemine, keeruliste sõnade väljaütlemine, raamatute ettelugemine, näitemängude ja jutustuste esitamine, katkestatud värsi lõpetamine, pilliroo põimimine, puusepatöö, nikerdamine, ehituskunst, hõbeda ja kalliskivide proovimine, alkeemia, kalliskivide värvide tundmine, puude vanuse tundmine, jäärade, kukkede ja vuttide võitluste korraldamine, papagoide ja vareste rääkimaõpetamine, soonimise, masseerimise ja juustesättimise oskus, sõrmedekeele abil rääkimine, võõrkeelte tundmine, murrete tundmine, taevaste märkide äratundmine, diagrammide lugemine, mälukunsti valdamine, koorisdeklameerimine, mõtlemisoskus, luuletamine, sõnaraamatute kasutamise oskus, värsimõõtude tundmine, toimimisoskus, žestide tundmine, enda varjamine rõivaste sees, erinevad õnnemängud, täringumäng, laste mängud, ning käitumise, ettenägemise ja kehavalitsemise oskus.

Ida kirjasüsteemid

Hieroglüüfika lühikursus II

Märt Läänemets

Kõige üldisem reegel hieroglüüfide kirjutamisel on järgmine: hieroglüüfi kirjutamist alustatakse ülalt ja vasakult ning lõpetatakse all ja paremal. Kuna aga hieroglüüfid erinevad üksteisest suuresti nii keerukuse kui ka kasutatavate elementide poolest, tuleb nende kirjutamisel järgida tervet rida täpsustavaid reegleid.

Põhireeglid:
1. Hieroglüüfi ülemine osa kirjutatakse enne, alumine osa pärast.
2. Hieroglüüfi vasakpoolne osa kirjutatakse enne, parempoolne pärast.
3. Horisontaaljooned kirjutatakse enne, vertikaaljooned pärast.
4. Vasakule kaldu jooned kirjutatakse enne, paremale kaldu jooned pärast.
5. Hieroglüüfi välimine osa kirjutatakse enne, sisemine osa pärast.
6. Hieroglüüfid, mille sisemine osa on ümbritsetud raamiga, kirjutatakse järgmiselt: kõigepealt kirjutatakse raam, mis jääb alt avatuks, seejärel hieroglüüfi sisemine osa, kõige lõpuks suletakse raam alt.

Lisaks põhireeglitele on üheksa lisareeglit, mis reguleerivad punktide, vertikaaljoonte ja ümbritsevate grafeemide kirjutamise järjekorda.

Hiinlastel on kalligraafia alati olnud omaette kunst, seega on väga tähtis, et hieroglüüfe ei kirjutataks ükskõik kuidas, vaid et hieroglüüfe kirjutataks ilusasti. Ilusasti kirjutama õppimiseks jääb aga väheseks ükskõik kui suure hulga reeglite äraõppimisest – tarvis on vilumust, kogemust ja stiilitunnet ehk kooli, mida on võimalik omandada vaid elava meistri käe all.

Luule

Jaan Kaplinski

„Om svabhāva śuddhāḥ sarva dharmaḥ…”

Ei ole lohutust.
Kõik on olemuseta, iseduseta.
Pole iset. Pole omat. Pole must.
Pole dust. Pole ismi. Pole iooni. Pole midagi.
Kõik sulab, vesi niriseb
katuselt, purikatelt.
Vesi tilgub. Talve süda on murtud.
Talve silmad on märjad. Mõned mäed
on jälle mäed. Mõned jõed on jälle jõed.
Mõned universaalid on reaalsed. Universalia sunt realia.
Mõned ei ole. Realia non sunt realia.
Purikad sulavad. Vesi tilgub. Sa võid
võtta ühe ja pista suhu.
Lõhnatu. Maitsetu. Värvitu. Puhas jää
sulamas puhtaks veeks.
Üks teiseks. Üks iseendaks.
Pole iset. Pole omat. Pole must. Pole midagi.
Üks ühes. Üks kõiges. Kõik ühes.
Kevadtaevas langevas piisas.
Li Bo kukeleiva-ivas. Maailm liivateras.
Kõik kõiges. Jõgi on jälle jõgi.
Iset ei ole. Vesi on jälle vesi. Tilk. Talk.

Autori tõlge ingliskeelsest originaalist