Sõnumitooja
Filosoofia
Hermann von Keyserling – Bodhisattva – inimsoo ideaal
„Ma aiman aega, mil inimlik vägi ja vaprus ei ole enam üldsegi endist viisi piiratud, vaid püüdlevad ainult lõplike ja üldiste sihtide poole. Sest ideaalset tulevikku ei iseloomusta see, et kangelaslikkuse asemele asub värvitu leplikkus, vaid et kangelaslikkus asub võltsi asemel Tõde teenima; et tunnetav vaim hakkab nõndaviisi juhtima maiseid vägesid. Muidugi ei lakka need kunagi toimimast. Nii röövel kui ka tõekuulutaja ilmutavad üht ja sama vaprust, ja nõrkus jääb ikka nõrgaks, millel iganes ta ka ei põhineks. Nõnda kaua kui öeldakse: kangelaslikkus või suuremeelsus, ei ole inimkond veel küps Universaalsuseks. Veel ei ole ta seda. Et ta peagi selleni jõuaks, ei tohiks need vähesed, kelles sügavam teadvus juba nüüd elab, väsida oma teadmist kuulutamast.
Ma mõtlen bodhisattvale, kes on andnud tõotuse mitte minna nirvaanasse seni, kuni kas või üksainus hingeline veel maistes köidikutes vaevleb, ja võrdlen oma kujutlust targaga, kes ükskõiksena maailma suhtudes ainult jumalatundmise poole püüab. Selline tark pole veel tõesti üle saanud nimest ja vormist, sest pärast kõikide köidikute maharaputamist jääb talle ikka alles üks köidik himu ära tunda, et just tema on see, kelle poole Jumal oma palge pöörab.
Bodhisattva aga, kunagine tark, on endalt ka need viimased kütked heitnud. Tema tunnetustung, mis algselt pidi vabastama isiksuse, on selle anuma lõpuks lõhkunud. Nüüd ei ela ta üleüldse enam iseendas, nüüd pakub ta jumalikule valgusele täiuslikult läbipaistvat vahendit. Kui too täiesti murdumatult läbi tema paistab, tahab ta üha rohkem anda, kiirgab endast üha rohkem välja, ei saa olla teisiti, kui annetades loomisele pühenduda, nagu päike ei saa jätta ühtegi aatomit soojendamata.
Bodhisattva kõneleb kurja maailmaga, sest ta teab, et kuulub sellega ühte. Endast vabanenud, tunneb ta oma aluspõhja Jumalas, kuid oma pealispinda kokku kasvanud kõigega, mis olemas. Nõnda peab ta kõiki olendeid armastama nagu iseennast ja ei saa rahu enne, kui nad kõik kõiges Jumalust peegeldavad. Inimsoo edenemise sihti kehastab bodhisattva, mitte tark.”
Nende sõnadega lõpeb „Filosoofi reisipäevik”, raamat, mille krahv Hermann Keyserling kirjutas Raikkülas pärast oma ümbermaailmareisi. Toimus Ensimene maailmasõda ning sõja sünged sündmused avaldasid kahtlemata mõju Keyserlingi tollastele ideedele, kuid ei suutnud varjutada temale iseloomulikku optimismi, mis oli leidnud kinnitust tutvumisest maailmakultuuriga kogu selle säravas mitmekesisuses. Eesti Akadeemiline Orientaalselts kavatseb koos Akadeemilise Baltisaksa Seltsi ja Rapla rajooni asutustega korraldada järgmisel aastal filosoofi 110. sünniaastapäeva tähistamiseks Raikkülas teaduskonverentsi. Loodetavasti ilmub 1996. aastaks, Keyserlingi 50. surma-aastapäevaks ka „Filosoofi reisipäeviku” eestikeelne tõlge.
Hermann von Keyserling (1880–1946) ei olnud baltisaksa kultuurikeskkonnas erandnähtus. Huvi orientalistika ja maailmakultuuri vastu iseloomustas suurt osa selle kultuuri kandjatest. Väljapaistvamate seast võiks nimetada indoloogi Leopold von Schroederit (1851–1920), patroloogi ja idakiriku uurijat Adolf von Harnackit (1851–1930), indoloogi Robert Lenzi (1808–1836), arabisti Viktor Rosenit (1849–1908), iranisti ja türkoloogi Carl Salemannit (1849–1916), tibetoloogi ja altaisti Franz Anton von Schiefnerit (1817–1879), iranisti Friedrich Rosenbergi (1867–1934), budoloogi Otto Rosenbergi (1888–1919), indoloogi ja budoloogi Alexander Staël von Holsteini (1877–1937). „Sõnumitoojas” tuleb neist edaspidi rohkemgi juttu.
Ajalugu ja statistika
„Daamide ja härrade ring” (TRÜ ÜTÜ orientalistikaringi tegevusest)
Tarmo Kulmar
Nii ütles TRÜ ÜTÜ orientalistikaringi kohta võib-olla küll veidi irooniliselt, kindlasti aga sooja tunnustusega ringi auliige, ajalooprofessor Jaan Konks 1979. aasta aprillis, asudes nagu alati juhtima järjekordse üliõpilaskonverentsi žüriid. Oli ka põhjus: tollal oli orientalistikaring vist küll ainuke avalik ühendus Eestis, kus järjekindlalt praegu nii tavalise ja loomuliku avavormeliga „Lugupeetud daamid ja härrad” ka lahtistel üritustel kuulajate poole pöörduti.
Vaatluse all on õppeaastad 1977/78, 1978/79, 1979/80, 1980/81 ja 1981/82. Need viis õppeaastat hõlmavad perioodi, mida tohib kõhklusteta nimetada sõjajärgse Eesti üliõpilasorientalistikasaavutuste kõrgajastuks.
- Liikmeskond: Ringis olid üliõpilas-, vilistlas-, toetajas-, usaldus- ja auliikmed. Absoluutarvudes oli üliõpilasi vastavalt õppeaastati 29 – 36 – 32 – 92 – 123/32. 1980/81 ja 1981/82 toimus massiline astumine ringi sektsioonidesse. Hiljem sõeluti liikmeskond läbi ja tegevliikmeks jäeti alles vaid neljandik, luues aluse algajate sektsioonile.
- Külastatavus: Kõikidel ringi üritustel käis kokku: 997 – 501 – 1622 – 3393 – 2253 inimest. Ainuüksi 1980/81. õppeaasta vilistlaskollokviumil käis ligikaudu sama palju inimesi kui terves 1978/79. õppeaastas kokku.
- Ürituste arv: 5 õppeaasta jooksul toimus kokku 181 üritust (neist 50% sektsioonikoosolekud).
- Ettekanded: Kokku 302 ettekandest langeb üliõpilaste arvele 124 (41%). Traditsioonilised uurimisvallad olid indoloogia, võrdlev kultuurilugu, sinoloogia ja tibetoloogia (kokku 77% ettekandeist).
Idamaade mängud
Go-mäng (I ja II osa)
Koostas Harri Ints
Vana-Hiina päritoluga lauamäng go (hiina keeles wei qi) on ilmsesti üks vanimaid meie päevini jõudnud omataolisi tahke Idamaade kultuuripärandist. Tema vanuseks arvatakse ligi 4–5 tuhat aastat. Go-mäng kuulub tüübilt kabe ja malega samasse intellektuaalsete mängude klassi. Mängukomplekt koosneb väljast (19×19 joont, kokku 361 väljapunkti) ja kahevärvilistest kividest.
Artiklis tutvustatakse põhjalikult go-mängu põhireegleid: kivide asetamist, dame’sid (vabu väljapunkte), sissepiiramist ja laudalt eemaldamist, ko-reeglit (korduvat seisu välistav reegel), territooriumi ja vangistatud kivide arvestamist, edeande (handicap) süsteemi algajatele ning kvalifikatsioonisüsteemi (dan- ja kyu-järgud). Samuti antakse nõuandeid kindluste (silmade) ehitamiseks ja ründamiseks.
Mõtteid usunditest
Uku Masing: Budismist ja kristlusest
„Pääle taoismi on budhism ainus usund, millest kristlasel maksab mõtelda. Pole tähtis, kuitahes palju ta erineb või ei erine. Olulisem on see, et ta terminoloogia täieline erinevus natukene avab kassipoeginimese kinnisi silmi. Esialgu arvab, et on tegemist lausa muuga. Siis hakkab kahtlema, kas inimesest ja elust üldse on võimalik nõnda kõnelda inimkonnas, et üks kirjeldus ei oleks enam mingis mõttes teise kirjelduse projektsioon mistahes, olgu nurgalt või kõveruselt erinevale pinnale.”
Masing arutleb budismi ja kristluse mõistete analoogiatest, teadmiste adekvaatsusest, neljast õilsast tõest (kannatus, kannatuse teke, kadumine ja sinnaviiv tee), kannatuse olemusest ning inimese sisemise tegelikkuse ja mõtlemisviisi muutmise vajadusest.
Luule
Ülo Valk – Vere maitse
I
Maa hääled vaikivad, lahti on taevas,
läänekaar hõõguvast päevast veel soe,
loobud voogavast kujutlusvaevast,
mis loob su elule kilbi ning toe.
Tuul puhub, loksub ja sillerdab meri,
laine küll liigub, ent süvik on tumm.
Sinugi soontes on soolane veri,
sina see oled, see virvendav lumm.
Tühjusest tõusnud on maapäälne ilu –
värvide, häälte ning lõhnade hurm.
Meri on maailm ja laine on elu,
võimukas tuul on nii sünd kui ka surm.
II
mõnikord kaovad piirid
väline rahu kaob
maailm on sulanud ühte
tunned et süda taob
kõige elava pärast
mure ja valu on see
üksainus süda ja veri
ühendab kõiksuse
Ida kirjasüsteemid
Hieroglüüfika lühikursus IV
Märt Läänemets
Neljandas osas käsitletakse hiina hieroglüüfkirja ja kõnekeele suhteid (häälduse erinevused dialektides versus ühtne kirjamärkide süsteem). Samuti tutvustatakse hieroglüüfide sõnastikes leidumise süsteeme – traditsioonilist võtmemärkide süsteemi ning Ida- ja Lääne teadlaste seas tunnustust võitnud Otto Rosenbergi süsteemi (parema alumise nurga järgi ehk nn. vene graafiline süsteem), mis on aluseks „Suurele hiina-vene sõnaraamatule”. Lisaks antakse ülevaade Hiina RV-s 1950. aastatel läbi viidud kirjareformist (keeruliste hieroglüüfide lihtsustamisest) ning võõrsõnade ja võõrapäraste kohanimede (nt Nirvaana, Buddha, Eesti / Aishaniya, tramm) kirjutamise põhimõtetest.
Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi teated ja informatsioon
„Sõnumitooja” lugejatele Tallinnas: Tellitud eksemplarid saab kätte neljapäeviti kella 16–18 Vanalinna Muusikamaja valvelauast (Uus tn. 16), kus seda on piiratud hulgal ka vabamüügis.
Tartu Kultuuriülikoolis alustab 1989. a. septembrist tegevust Budismiteaduskond (juhatajaks Linnart Mäll). Kaheaastasel loengusarjal vaadeldakse budismi (hinajaana, mahāyāna, vadžrajaana) filosoofiat, ajalugu, eetikat ja seotust teiste Aasia õpetustega. Kuulajate registreerimine toimub 10.–19. maini Tartu TSN Täitevkomitee kultuuriosakonnas.
Kontaktid:
Postiaadress: 202400, Tartu, Ülikooli 18, Tartu Ülikool, EAO. Asukoht: Tartu, Tiigi 78, ruum 117.
Arveldusarve: NSVL Elamu-sotsiaalpanga Tartu osakonnas nr. 700840.
Toimetaja: Märt Läänemets. | Makett: Indrek Ude. | Päise kujundus: Leonhard Lapin.
Trükikoda „Oktoober”, Tallinn, Kreutzwaldi 24. Tellimise nr. 1641. Tiraaž 30 000.