Taoismi alustekst, mille autorlus on traditsiooniliselt omistatud Lao-zile.
Laozi eluajaks peetakse traditsiooniliselt umbes 6. sajandit eKr; Daodejingi teksti dateeritakse 8. ja 3. sajandi vahele eKr. Tekst koosneb umbes 6000 märgist ja jaguneb 81 lühikeseks peatükiks, mis jagatakse kahte ossa: “Dao” (peatükid 1–37) ja “De” (peatükid 38–81). Võimalik, et on olnud traditsioone, kus nende osade järjestus on olnud vastupidine.


Kui 1979. aastal ilmus Lao-tse “Daodejing” Linnart Mälli tõlkes, muutus see mõnede eesti inimeste seas ootamatult populaarseks. Siinkirjutaja on juhtunud nägema inimesi, kes võivad pikki lõike “Daodejingist” peast ette kanda.
Kahjuks ei märka end Praktiliseks pidav Lääs, et suur osa sellest, mida ta kasutab, on pärit Idast, suur osa sellest omakorda Hiinast ja enamuse sellest, mille Lääs on Hiinast üle võtnud, on meile andnud just Hiina taoistid. Sellised leiutised nagu paber, trükikunst, kompass, seismograaf, laterna magica (kinoprojektori eelkäija), langevari, püssirohi, tuletikud ja palju muudki pärinevad tegelikult just taolastelt. Kui jätame kõrvale riigiaparaadi ja bürokraatia arendamise, siis näeme, et taoistide panus Hiina kultuuri ületab mitmekordselt selle, mida suutsid korda saata konfutsiaanlased.
Linnart Mäll on siinkohal tuletanud meelde üht lõiku “Daodejingist”: Kulgeja asub ival, mitte kõlul; asub viljas, mitte õies. Ida konfutsiaanliku õpetlase (nagu tegelikult ka lääne professori) jaoks oli oluline pigem “kõlu” või “õis”. See, mida konfutsiaanid taotlesid, oli tõepoolest üks Suur Näivus. Peab tunnistama, et kahjuks on samasugusele näivusele üles ehitatud ka suur osa meie läänemaisest kultuurist. Hiina taoistide saavutused said võimalikuks just seetõttu, et nende meeled olid lahti maailma suhtes ning nad ei lasknud end kammitseda. eelarvamustest Loomulikul eluviisil, mida propageerib taoism, on ka see hea külg, et ta aitab meil säilitada tervist ja nooruslikku energiat, mida lääne ühekülgselt efektiivsusele üles ehitatud ühiskond kipub nii armutult hävitama.
MAIT TALTS